Kes on sibullilled?
Sibullillede alla ei kuulu ainult klassikalised sibulatega taimed, vaid ka need, kellel on mugulad, mugulsibulad või muguljad risoomid. Kõik need maa-alused säilitusorganid on tekkinud erinevatest taimeosadest – kas lehtedest (sibulad), vartest (mugulsibul, risoom, varremugul) või juurtest (juuremugul). Ükskõik, millisest organist need on kujunenud, eesmärk on kõigil sama: koguda varuaineid, et taim saaks üle elada puhkeperioodi ja järgmisel hooajal taas õide puhkeda.
Botaanika on siinkohal küllalt keeruline, ent aednikud nimetavad kõiki neid taimi hellitavalt sibullilledeks.
Tuntumad sibullilled
Meile kõige tuttavamad sibullillede perekonnad on tulp (Tulipa), nartsiss (Narcissus), hüatsint (Hyacinthus), liilia (Lilium), lauk (Allium), krookus (Crocus), lumikelluke (Galanthus), märtsikelluke (Leucojum), silla (Scilla), püvilill (Fritillaria), kobarhüatsint (Muscari), sügislill (Colchicum), gladiool (Gladiolus) ja daalia (Dahlia). Küll kuulub sibullillede hulka veel rohkelt väiksemaid ja põnevamaid perekondi.
Sibullilled pakuvad kevadest sügiseni õisi, värve ja vorme, tuues aeda nii varajaseid õitsejaid nagu lumikelluke, alpikann, kevadisi armastatuid tulpe, nartsisse, kesksuviseid imesid nagu laugud ja liiliad ning muidugi ka hilissuviseid ilutegijaid nagu gladiool või daalia ja sügisesse sügislilli, aarumite vahvust.
Kuidas ja kuhu sibullilli istutada?
Sibullillede kasvatamisel on kõige olulisem valida liigile kõige omasem ja sobivam kasvukoht. Klassikaline lillepeenar sobib enamikule kaubanduses levivatele liikidele, sortidele. Eestis on sibulate suurim vaenlane liigniiskus – seepärast eelistavad sibulad hea drenaažiga kergemat mulda. Tulbid, nartsissid, liiliad ja laugud tunnevad end hästi täispäikeses. Paljud pisemad, erilisemad liigid on tänulikud istutamise eest alpiaeda või kõrgpeenrasse, näiteks lumekupp, krookused, ümaralehine alpikann, rohtlaliilia. Metsaliigid, nagu lumikelluke, lõokannus, kolmiklill, risoomsed laugud, vajavad pigem suvist poolvarju ja parasniiskust, samas ei talu nad läbikuivamist, ega liigset vett.
Istutamise rusikareegel: sibul pannakse mulda kolm korda sügavamale, kui on tema läbimõõt. Mõned liigid on erandlikud – näiteks hüatsindid ja osa liiliaid eelistavad veidi sügavamat istutust (4x sügavus), samas alpikannid, lumekupud pinnalisemat istutust.
Istutussügavuse kõrval on oluline ka vahekaugus:
- hiiglaslikud ilulaugud, liiliad vajavad 20–30 cm,
- tulbid, hüatsindid, nartsissid 10–15 cm,
- tillukesed krookused, sillad, lumekupud näevad kõige paremad välja grupina istutatuna.
Väga kasulik on sibulad istutada liiva/kruusa vahele, eriti raske pinnase korral – nii liigub liigne vesi paremini ära ja sibulad on lihtsamini kättesaadavad. Võib kasutada istutuskaste, mis teevad hilisema ülesvõtmise mugavamaks. Kui probleemiks on mügrid, rotid, mutid muud tegelased, peab kast olema nii alt kui pealt kinnine – nii ei saa väikesed neljajalgsed sibulaid ära varastada. Istutusauku võib lisada sügisväetist ja tuhka rammu eesmärgil.
Pärast istutamist tasub koht kindlasti ära märgistada, et hiljem ei tekiks segadust (igaks juhuks mitu silti ja peenraplaanile märge). Multšimine aitab vältida umbrohtumist, hoiab niiskust.
Õige istutusaeg
- Talikasvulised sibullilled (tulbid, nartsissid, liiliad, hüatsindid, püvililled, laugud) istutatakse suve lõpus või sügisel. Nartsissid, hüatsindid, liiliad, püvililled võiks kiiremas korras mulda saada, sest nende juurdumine on pikem. Tulbile ideaalne mullatemperatuur on ca 9kraadi, aga tasub juba istutama hakata, saavad nemadki kenasti juurduda ja sellega olla tugeva immuunsuse ja tervisega. Eks ole tulpe, nartsisse lumegagi istutatud, aga eks see pigem selline ühekordne projekt…
- Suvikasvulised ja külmaõrnad (gladioolid, daaliad, kannad, kallad, tuttliiliad) pannakse maha alles siis, kui püsivad öökülmad on möödas ehk kevade lõpul, suve alguses.
Sibullillede salamaailm – erinevad säilitusorganid
Sibullillede mitmekesisus avaneb kõige põnevamalt nende maa-aluseid osi uurides.
- Sibul (bulb) – koosneb sibulakannast ja lihakatest soomuslehtedest, mida ümbritseb kuiv kest. Näited: tulp, nartsiss, hüatsint, liilia, püvilill.
- Mugulsibul ehk sibulmugul (corm) – muundunud varreosa, mis on ümbritsetud kuivanud soomustest. Näited: krookus, gladiool, sügislill.
- Mugul (tuber) – võib olla varremugul või juuremugul. Varremugulad on näiteks kartulil ja alpikannil, juuremugulad aga daalial ja kollasel ülasel.
- Risoom (rhizome) – maa-alune varremuudend, mille kõige tuntum esindaja on aediiris, aga ka kannal ja kolmiklillel on risoomid.
- Sigisibulad ja sigimugulsibulad – väikesed paljunemisorganid, mis tekivad emaorgani alusel. Need aitavad taimel levitada ja paljuneda.