Meie Arturiga jõudsime Jootmele Partsi tallu 2018. Elasime enne pealinnas ja vajasime maaelu. Mariti kinnisidee oli saada märkimisväärse ajalooga koht, toona jäi sõelale Jootme mõisa sõiduhobuste tall. Ju oli mõisaromantika veres, sest Marit kasvas üles Koluvere lossi lähedal. Jootme küla (Jodtma, Jotma) on mainitud juba 14.sajandil. Nime osas on leitud: “Kettuner seostab nime loomade jootmise kohaga, taastades nime kujul Jootti-maa. Tõenäolisem on aga seos sõnadega joutu, jõuetu+maa, mida kinnitab kohalik teave, et tegu on kehva ja klibuse maaga.”
Jootme mõis ehitati aga 19. sajandi keskel. Suure kahekorruselise hilisklassitsistliku peahoone ümber ovaalselt on erinevad mõisaabihooned. Mõisal on suur looduskaitsealune vabakujuline park. Praegune maantee viib läbi kunagise auhoovi, enne nõukogude aega läks sõidutee sõiduhobuste talli eest. Mõisa peahoone ja park on eraomandis, ka kõik ülejäänud kõrvalhooned kuuluvad erinevatele peredele. Nõukaajal oli peahoones kolhoosi kontor, kino ja peosaal, 70-80ndatel ehitati enamus Jootme külas asuvaid hooneid – paneelikad, üksikmajad, lehmalaut ja sigala (kus praegu on autoremonditöökoda ja lasketiir), täiustati kuivatit jne. Endises bensiinijaamas elavad nüüd meie linnud – kanad, pardid, haned, pärlkanad. Mõisast võib rohkem lugeda siit ja 1900.a maailmakirjanduse ajalukku läinud Elisar von Kupfferist siit.
Jootme külas on mitmed rändrahnud, kultuse- ja ohvrikivid ning muinsuskaitsealused kivikalmed, Tapa poolses küla osas möllab Eesti Kaitsevägi. Küla naabriks on ägedate inimestega Kuru küla ja lambad, ajalooline Räsna ja Linnape küla, armas ja vana Ambla ning mitte kaugel on Tapa oma raudtee ja kaitsetahtega. Külas voolab Soodla jõgi (suvel niremõõtu, ent talvel ei külmu ja on hea talisupluse koht), mis suubub Jägala jõkke. Jootme läheduses on endine turbaraba ja Karkuse hiis.
Ega midagi erilist polegi rohkem… kui välja arvata see sõiduhobuste tall ja OÜ Pisirohe peakontor. Nagu mainitud ehitati hoone 19. saj keskpaigas, seega hoone on üle 160 aasta vana. Tinglikult jaotame maja kolmeks osaks, iluaia poolses osas elame, keskmises veel ehitame ja maantee poolses osas on pisirohe tootmine. Kui 2018 kinnistu saime, oli elumaja üks osa nö vaheomanike poolt veidi putitatud, saime õnneks kohe sisse kolida. Ülejäänud osad olid elu näinud ja neis oli veel kõvasti endiste omanike elu ka sees. Endised omanikud hoidsid hoonet siiski hästi, aga eks kivimaja, mis eterniidiga kenasti kaetud seisab ka korralikult. Alguses koristasime ja selle käigus saime teada, miks talu nimi on Partsi. See tuleneb endiste omanike perenimest. Mitte aga sellest kunagisest Juhanist, eks. 2021 hakkas suurem ehitus pihta, sest ettevõte vajas ruume. Elutoast oli vaja pisirohe kasvuriiulid õigesse keskkonda kolida. Selles ruumis oli enne palju prahti ja heina. Nüüd on meil kõrgtehnoloogiline taimekasvatus!
Väikese õuna- ja marjaaia vanade pojengide ja tulpidega saime ka. Iluaianduse pisik on aia kooslust kosutanud ja vahvaid püsikuid, puid, põõsaid on rohkelt lisandunud. Oma väikesel põllul üritasime algusaastatel parki rajada, ent mõtted viivad lõpuks ikka toiduni. Nii hakkasimegi pisikesteks põllumeesteks. Oleme nii pisirohetootmises, iluaias kui põllul mahedad. Eks ta paras proovikivi ole, aga see ongi kogu mängu puhul köitev. Põllul kasvatame maitsetaimi, söödavaid õisi, lõikelilli, oma pere jaoks kõike head ja paremat.
Tulevikus loodame pakkuda Partsi talus erinevaid elamusi – koolitusi, mitmepalgseid sündmusi, head süüa, tarka juttu jne. Tulevastest üritustest saab lugeda siit. Ja kes meile külla tuleb, astub kollasest uksest sisse.