Kevad on käes – aed ärkab, päike liigub kõrgemalt ja loodus tõmbab meid kõiki endaga kaasa. Taimeinimeste näpud sügelevad, saaks vaid külvata, istutada, kasta ja nautida. Kodulinnusõbrad tahaks uusi kanasid, hanesid, parte, sooviks nautida enda munakasvatuse protsessi ning näidata lastele lihtsustatud romantilist taluelu.
Selles postituses jagan meie koduse kanapidamise teekonda ausalt, praktiliselt ja ilma ilustamata lootuses, et see aitab sul teha teadlikumaid otsuseid.
Kanad meie elus
Kanade võtmise taga oli meie perel soov elada rohkem kooskõlas loodusega. Mariti lapsepõlv oli suleline, ka Artur soovis maal elades seda kogeda. Rohenäppudena sügelesid meie näpud ja nagu ikka jääb taimekasvatusest nii mõndagi üle, mida siis väärindada loodussõbralikult, ehk anda toiduks kellelegi. Samuti ihkasime lindudelt vastu saada suurtes kogustes oma talu mune. Esimeste kanade võtmisest möödub 6 aastat, lisaks erinevatele kanatõugudele on meil karjas olnud/on veel haned, erinevad pardid, pärlkanad. Nüüdseks naudib lindude seltskonda ka meie poeg ning pisirohe jäägid ja praak leiab endale tänuliku tarbija.
Meie linnud on kahtlemata kõige õnnelikumad sulelised maailmas, sest nad saavad iga päev mahalõigatud pisirohe või ülekasvanud, “kehvaks läinud” taimi. Tõeliselt õnnelikud linnud! Kindlasti ei ole see 6 aastat lihtne olnud, meid on korduvalt külastanud nii rebased, kullid, haigused, rutiin. Me oleme ise pidanud tegema hädatappu, matnud oma kõige lemmikumaid linde, pidanud kukkesid lihaks, saanud kümneid ja kümneid oma karja tibusid. Näinud väärarenguid, erinevate tõugude plusse ja miinuseid… Armunud partidesse ja unistanud rohkematest hanedest. Saanud kopa ette pärlkanade karjumisest. Oleme linde pidanud kasvuhoones, laudas, nüüd eraldi hoones vanas tanklas. Vahepeal õppis Artur linnukasvatajaks ja elu läheb juba palju teadlikumalt edasi.
Kanad ja munad
Ikka ja jälle kerkib üles iidne küsimus: “Kumb oli enne – kana või muna?” Kui dinosaurused mängu tuua, siis ilmselgelt enne oli muna. Evolutsioon annab aga uue teguri nimega kana, nii muutub ka võrrand keerulisemaks. Väikest türannosaurust meenutav kana võib enne muna olla, aga kana vajab elupaika, seega oli esmalt laut, kanala või kanamaja. Kui aga kanapidamine munast alguse saab, on kõigepealt vaja inkubaatorit ja elektrit, seejärel tibulat ja jälle kanalat. Enne kõike seda, on aga ikkagi teadmised!
Enne mõtle
Kanapidamine ei ole lihtne. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kriisiaeg on kanapidamise taas au sisse tõstnud, ent kanade kasvatamist võetakse kahjuks liiga kergekäeliselt. Naiivselt võib kõlada: “Lapsepõlvekodus kanad elasid kuskil, õues tegid nad mingeid omi asju ja mune oli vahva korjata”. Oleks kõik vaid nii lihtne, kui mälestused maalivad ja entusiastlikud meediaüllitised ütlevad. Kanade eest tuleb hoolitseda, nad on täisväärtuslikud kodulinnud, kes nõuavad tähelepanu, armastust ja häid tingimusi. Lindudest varem peab olemas olema turvaline kodu, roheline jalutusala, puhas toit ja vesi. Paljudele üllatuseks on kanad targad linnud, nad mõistavad, kui kuskil on parem, nad suudavad mõelda, nad kardavad ja kogevad stressi. Kanad elavad mitmeid aastaid ja teadupärast ei koosne aasta vaid soojast suvest, jälle mõttekoht enne kanavõttu. Samuti esineb neil haigusi ja kahjureid ning tõepoolest ei söö nad kõike. Mis saab aga siis, kui kana enam ei muna, kas temast saab täisväärtuslik pensionär või tuleb ette võtta supitegu? Küsimusi ja mõttekohti on palju, õnneks on kõik vastused kuskil olemas.
Kõigepealt kirjandus
Kanaringi eel tasub tõsiselt lugeda ja uurida. Linnukasvatusest on välja antud palju raamatuid, hõlpsasti leiab internetist ülikasulikud pdf-id nagu “Linnukasvatus I” (autorid Vello Ilves, Margot Pomerants, Airi Vetemaa, Merit Mikk) ja “Linnukasvatus II (autorid Harald Tikk, Viive Tikk, Matti Piirsalu), mahekasvatamise kohta on trükis “Mahepõllumajanduslik linnukasvatus” (autorid Vello Ilves, Margot Pomerants, Airi Vetemaa, Merit Mikk). Seadusandluse kohta tasub lugeda Põllumajandus- ja Toiduameti lehelt: https://pta.agri.ee/munakana-pidamise-nouded. Hariv materjal Maaelu Edendamise Sihtasutuselt on: https://www.pikk.ee/valdkonnad/loomakasvatus/linnukasvatus/. Lisaks kõigele saab praktilist linnukasvatust õppida Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Facebookis on paar väga pädevat gruppi, kust saab nõu küsida, kui tõeline häda käes (“Kodulinnukasvatajad” jne). Gruppidest võib leida ka kodu otsivaid linde, haudemune ja kes ise kasvatada ei oska, taha, tohi, siis alati pakutakse müügiks väikekasvatajate mune (“Kodulindude ja munade ost-müük”). Õpi linnukasvatust Järvamaa Kutsehariduskeskuses!
Enne kana
Füüsiliselt vajab kana kodu. Kanala peab olema hästi ventileeritud ja kuiv, piisava valgusega ja võrdlemisi soe. Kanalas peab olema liikumisala, pesa, kus munel käia ning õrs, millel magada. Munemise ala olgu hämaras, sest kanadele meeldib privaatsus. Igal kanal olgu MINIMAALSELT magamise alas ehk kinnises ruumis ca 0.5m2 kana kohta, sest liialt tihedas olelusel juhtub asju, mis kanapidaja meele teevad väga mõruks. Kanala peab olema hästi puhastatav, roe ja halb ventilatsioon põhjustavad sageli haiguste ja kahjurite levikut. Eluruumis ei või olla hiiri, rotte, sest nad levitavad haigusi. Lindude jooksuala olgu kaitstud nii pealt, külgedelt, alt. Sest päriselt ka kõik pahalased tahavad su sulelised ära süüa! Kullid, rebased, nirgid, tuhkrud, koerad… Vabapidamine ei ole vabalt ringi sibamine vaid lindude elu peab väga hästi organiseeritud olema. Vastasel korral kipuvad nad ise uitama minema sinna, kuhu aiaomanik ei soovi. Kanadel peab alati ees olema puhas vesi. Süüa nad armastavad, aga ületoitmine ning vale nokaesine põhjustavad rasvumist ja haigusi (nt kanad ei söö vaid teri & saia, nad tahavad mitmekesisust, rohelist, jõusööta). Munakanad vajavad lisaks spetsiaalset toitu, broileritest rääkimata.
Enne muna
Inkubaatori abil saab haudemunast väike tibu ja nii lihtne ongi? Ei ole. Ka masinal ja munal peab silma peal hoidma, mitte kunagi ei saa masinat 100%liselt usaldada. Munast koorunud tibu on imearmas õrn olevus, kes vajab veel enam hoolt kui täiskasvanud suleline. Tibud on väga haprad ja nendega juhtub asju, kui tähele ei pane. Äärmiselt oluline on kaitstud, soe ja hea ventilatsiooniga tibula. Ka tibude või noorkanade võtmisel peab valvas olema, samuti ei ole hea mõte erinevatelt eraisikutelt linde kokku krahmata. Väga hoolas tuleb olla haiguste, kahjurite suhtes, ka linnud vajavad vaktsiine ning pidevat inspekteerimist. Tibusid ei saa kohe vana karjaga kokku lasta, rääkimata erinevatest kohtadest kokku toodud lindudega, garantiin paar nädalat on ülioluline! Tibude ja noorkanade õige toitmine tagab eduka ja pika ea, sellega ei tohi eksida. Meeles tuleb pidada, et munadest ei kooru vaid kanad, sageli kipub kukkesid isegi enam olema. Üks kukk hoiab, valvab karja ja tegeleb järeltulevase sooga, aga hunnik kukkesid on taaskord mure. Ainus kukk kireb võimsalt, mis siis veel mitu isast? Liiga palju kukkesid koormab karja ja omavahel võivad nad väga julmad olla. Kukesupp seevastu on väga maitsev, kes ja kuidas teeb küll? Kokkuvõtlikult ongi nii, et ei ole lihtne. Ehk mõtle, analüüsi, planeeri ja siis tee.
Kokkuvõtteks: kas võtta kanad või mitte?
Kui tunned, et tahad elada koos lindudega, siis tee seda – aga tee teadlikult läbikaalutud ja pikaajaline otsus. Kodulinnud ei ole romantiline lihtne unistus, vaid kanakakane igapäevane mure. Õpi tõugude, pidamistingimuste, söötmise ja linnutervise kohta. Küsi endalt, kas sa oled valmis sekkuma ka siis, kui kana vajab ravi või tuleb langetada (noa)raske otsus.
Kui see kõik kõnetab sind – oled sa valmis. Ebakõlade ilmnemisel mõtle veel.