Tulpide ajalugu
Tulpide maailm on uskumatult kirju – tuhanded sordid, erinevad sordirühmad, botaanilised liigid, iidsed Darwin-hübriidid (vanaemade tulbid), peenutsevad papagoitulbid ja mida kõike veel. Õige sordi leidmine sõltub sellest, kas otsid püsivat ilu, või soovid igal kevadel midagi uut proovida.
Pikima aiandusliku ajaloo ja traditsiooniga sibultaimede perekond on tulp (Tulipa). Looduslik kasvuala on neil Kesk-Aasias ja Vahemere ümbruses, ent tänu tohutule populaarsusele kasvab neid naturaliseerunult ka mitmelpool Euroopas. Looduslikud liigid kaunistavad kuiva kliimaga steppe, mäenõlvasid, kõrbeid ja poolkõrbeid, harva leiab neid põõsastikest ja metsadest. Liikide arv on vaieldav, erinevate autorite kohaselt on neid alates 50-60st kuni 113ni.
Tulpide aianduslik võidukäik sai alguse Pärsia riigi ja Anatolia aladel Ottomani impeeriumi ajal. Tänapäeva Türgi territooriumil oli tulp moelill juba 12.-13. sajandil. Tulpe kasvatati rohkelt islami aedades, erksavärviliste õitega kaunistasid end turbaneid kandvad mehed ning tulbimotiivid olid nii keraamikal, tekstiilil, maalidel, skulptuuridel, hoonetel ja käsikirjadel. Euroopasse jõudsid esimesed tulbisibulad aga hoopis köögiviljakultuuri pähe, söögisibulaks peetud taimed istutati tarbeaeda, kus nad aga kiirelt hävisid. See-eest 16.sajandil Kesk-Euroopasse ilu eesmärgil imporditud tulbid muutusid sajand hiljem tohutult populaarseks ja juba 1636-37. aastal lõhkes Hollandis väidetavalt maailma esimene majandusmull.
Peasüüdlaseks oli maagilise välimusega armastatud ilutaim tulp. 17. sajandil maksti uute tulbisortide eest ulmelisi summasid, sest ilus kirju tulbiõis oli jõukuse ja staatuse sümbol. Juba toona oli “aretatud” kümneid sorte, enamik neist olid küll loodusest pärit, või viiruste tagajärjel kirjuks muutunud. Vastupidavamad sordid olid ikkagi aedhübriidid, mis aretatud raske tööga. Hollandi suurfirmade eestvedamisel on aretanud mitmeid tuhandeid sorte, paljud neist on küll igaviku hõlma vajunud, ent siiski on maailmas liikvel hoomamatult palju eriilmelisi tegelasi.
Tulpide sordirühmad
Väidetavalt esimesed tulbisordid olid ‘Cafe Lale’ ja ‘Cavala Lale’, tänapäeva sordinimede kirjusus võtab aga silme eest suisa virvendama. Õnneks meeldib loodusekroonile kõike süsteemselt näha, rühmitada ja kategoriseerida, nii on ka inimese poolt aretatud sordid jagatud 14 sordirühma ja 1 liigirühma vahel. Tinglikult on ka 16. rühm, millesse arvatakse kõigi teiste sordirühmade paljuõielised esindjad (multiflowered). Peamiselt õitsemisaja ja väljanägemise alusel grupeeritud rühmad on:
- Varajased lihtõielised tulbid (Single early) – peamiselt lühivarrelised, varaõitsevad, lihtõielised sordid. Õitsevad kohe peale 13-15. sordirühma, pigem tublid sordid.
- Varajased täidisõelised tulbid (Double early) – peamiselt lühivarrelised, varaõitsevad täidisõielised sordid. Kipuvad sageli pirtsakad olema, nõuavad palju hoolt.
- Triumftulbid (Triumph) – keskmise varrepikkusega, keskmise õitsemisajaga lihtõielised sordid. Äärmiselt tublid ja tänulikud sordid. Eesti 100. sünnipäevaks aretatud sort ‘Eesti’ on valgete kroonlehtede, mustade tolmukatega ja ilma põhjalaiguta triumftulp.
- Darvinhübriidtulbid (Darwinhybrid) – pikavarrelised keskmise õitsemisajaga lihtõielised sordid. Peetakse kõige vastupidavamateks sortideks.
- Hilised lihtõielised tulbid (Single late) – pikavarrelised, hiljaõitsevad sordid, endised darvintulbid ja kotedžtulbid. Pikendavad tulpide õiteilu märgatavalt, sest paljud sordid avavad oma õied, kui kõik teised on lõpetanud. Pigem vajavad rohkem hoolt ja tähelepanu.
- Liiliaõielised tulbid (Lily-flowered) – muutliku varrepikkusega, keskmise kuni hilise õitsemisajaga lihtõielised sordid, mille õielehtede teravad tipud käänduvad väljapoole. Pigem kapriissed sordid, sageli esineb viirushaigusi.
- Narmastulbid (Fringed) – muutliku varrepikkusega, keskmise kuni hilise õitsemisajaga sortide õielehtede servad on nõeljate narmastega. Nõuavad palju tähelepanu ja mängimist, haigustele väga vastuvõtlikud. Esineb tugevaid sorte.
- Roheliseõielised (Viridiflora) – muutliku varrepikkusega hiljaõitsevate lihtõieliste sortide õielehed on osalised rohelised. Nõuavad palju tähelepanu ja mängimist, haigustele äärmiselt vastuvõtlikud. Sordiomased tunnused kaovad kiirelt.
- Rembrandttulbid (Rembrandt) – pikavarrelised kirjuõielised tulbid on ajalooliselt viirushaiged, ent tänapäevaks on aretatud kindlaid kontrastsete värvidega tule-, või sulemustriliste õielehtedega sorte. Pigem nõuavad rohkem tähelepanu.
- Papagoitulbid (Parrot) – muutliku varrepikkusega hilised lihtõielised sordid on lõhestunud, moondunud ja väändunud õielehtedega. Väga silmapaistvad, aga enamik uusi sorte lühiealised. Vanemad sordid tänuväärt. Sageli esineb haigusi.
- Hilised täidisõielised tulbid (Double late) – pikavarrelised hilised täidisõielised sordid on tuntud ka kui pojengtulbid. Vanemad, tuntumad sordid väga vastupidavad ja sümpaatsed. Viimaste aastate aretised pigem ühekordne lõbu, uute sortide pealetung muljetavaldav.
- Kaufmanni tulbid (Kaufmanniana, Waterlily) – Kaufmanni tulp (T. kaufmanniana) koos oma sortide ja alamtaksonitega on ca 20 cm kõrge ja õitseb väga varakult. Lehed on sageli laigulised, õie põhjalaik on paljuvärviline, kroonlehed seljalt tihti punase jumega. Päikese käes avatud õied meenutavad vesiroosi. Pigem tänuväärt rühm, ent hahkhallitust esinev veidi enam kui 13, 14. rühmas. Viirusi esineb üliharva.
- Fosteri tulbid (Fosteriana) – Fosteri tulp (T. fosteriana) koos oma sortide ja alamtaksonitega on keskmise kuni pikavarreline ja varaõitsev. Õis on suur ja pikk, põhjalaigu värv muutlik. Lehed on väga laiad ja suured, mõnikord laigulised. Väga vastupidavad ja tänuväärt sordid. Haigusi esineb üliharva.
- Greigi tulbid (Greigii) – Greigi tulp (T. greigii) koos oma sortide ja alamtaksonitega on madalakasvuline ja varaõitsev. Laiguline või triibuline lehestik laiub maapinnal, lehed on lopsakad ja tugevasti lainelised. Õied on muutliku kujuga. Väga vastupidavad ja tänuväärt sordid. Haigusi esineb üliharva.
- Segarühm (Miscellaneous) – tuntud ka kui botaanilised tulbid. Siia kuuluvad looduslikud liigid, teisendid ja nende sordid. Enamasti on liigid, nende sordid varasemad kui ülaltoodud. Vastupidavad, vähenõudlikud, madalad, tagasihoidlikuma välimusega. Aga mitmed liikidest aretatud uued sordid ei jää kuidagi oma kirevusega kahe silma vahele (T. praestans, T. vvedenskyi, T. humilis sordid).
Tulbid aias
Tulbid armastavad päikeselist ja hästi vett läbilaskvat mulda. Liigniiskus on nende suurim vaenlane. Tulbisordid hindavad kõrgelt rammusat mulda, sügisväetist võiks panna istutamise ajal, kevadväetist (suurema K sisaldusega, mis soodustab õite moodustamist) varakevadel, enne õitsemist ja õitsemise ajal. Sedasi tehakse Hollandis, et saada suuri sibulaid ja kui koduaias sibulaid ei poputa hääbuvad nad kiirelt. Uued sordid tahavad ideaalis iga-aastat ümberistutamist, võib ka üle aasta, leidub vastupidavamaid liike, sorte, kes nii suurt hoolt ei nõua. Tulbid on niiskel kevadel vastuvõtlikud hahkhallitusele. Mügrid armastavad tulpe (kaitse sibulaid), mutid ajavad neid lihtsalt laiali.
- Liigid ja vanemad sordid (Darvinhübriidid) saavad tihti samas kohas kasvada aastaid.
- Uued sordid vajavad sageli iga-aastast ülesvõtmist, kuivatamist ja ümberistutamist.
- Hea hoolduse ja asukoha valiku puhul saab nautida rikkalikku õitsemist..
- Erinevaid sorte kombineerides võib õitsemine kesta kuni 2 kuud.
- Murusse või lilleniitu istutamiseks sobivad eriti hästi metstulp (Tulipa sylvestris), hilistulp (T. tarda) ja teised vähenõudlikud liigid.
- Isegi kõige ilusam tulp tahab vahel ümberistutamist – vähemalt iga paari aasta tagant, et õitsemine ei raugeks.
Sibulate valimine poes
Poest sibullilli valides tasub sibulaid hoolikalt inspekteerida. Füüsiliselt väärtuslik sibul on:
- Terve ja kindel – ei tohi olla pehme, hallitusega, lõhenenud ega kuivanud kribu.
- Parasjagu vetruv – kergelt sõrme all elastne, mitte kivikõva ega lödiks vajunud.
- Ilma vigastusteta – mehaanilised kahjustused ja pruunid laikud võivad tähendada haigust või mädanikku.
- Õige suurusega – lihtsustatult on nii, et mida suurem sibul, seda suurem õisi/ või enam õisi. Välja arvatud botaaniliste tulpide, nartsisse puhul, nende sibulad ongi väiksemad.
- Pilt on alati ilusam kui reaalsus!
- Siniseid tulpe pole olemas.
Võimalusel vali värskelt müügile jõudnud sibulad, sest liiga kaua poes seisnud sibul võib olla liigselt kuivanud. Kui pakis on mõni sibul hallitama läinud, tuleks see kohe eemaldada, et nakkus edasi ei kanduks. Vahetult enne istutamist võib terveid sibulaid kerges kaalililla vees kuni 30min hoida. Halba ei tee liiva vahele istutamine ja auku tuha pudistamine.
Kui palju sibulaid osta?
Sibullilled mõjuvad hästi rühmana. Üksik tulp keset peenart kipub kaduma, kümme tulpi koos on juba väike värvilaik, sada sibulat aga loob tõelise kevadvaiba. Hea rusikareegel:
- Väikesed sibulad (krookused, lumikellukesed, sillad) istuta kümnete või sadade kaupa rühmiti. Jaota rühmad peenrasse või murusse ühtlaselt laiali nii, et nende vahel oleks püsikuid, põõsaid.
- Keskmised sibulad (nartsissid, hüatsindid, tulbid) pane vähemalt 10–15 kaupa ühte kohta. Samuti jaota rühmad peenrasse nii, et peale õitsemist saaks suuremad püsikud üle võtta.
- Suured sibulad (liiliad, laugud, püvililled) mõjuvad ka üksikult või väiksemas grupis.
Poes sibulaid valides mõtle ka sellele:
- Millal sibulilled õitsevad? Valikus on varakevadisi kuni sügisesi liike, ka tulide, nartsisse puhul on varasemate, hilisemate õitsemise aeg kuni kuu.
- Mis kõrgusega nad on? Ehk kuhu nad peenras panna nii, et õitsedes säraks ja peale seda ei häiriks silma.
- Kas tegemist on pikaajalise või ühekordse istutusega?
- Ehk on mõistlik sibulaid hoopis konteinerisse istutada?
- Kas peale õitsemist oleks mõistlik hoopis sibulad välja kaevata?
- Mis värvi on õied? Kas sortide küllus muudab aia kirevaks, või eesmärk on ühte tooni rohkuses? Maitse küsimus. 🙂
- Õige ja hea hooldus tagab rikkaliku õitsemise.