Juba viiendat korda toimus Aasta Püsilille valimise üritus ja sel aastal leidis see aset Tartumaal Kaatsi aias. Kahepäevasel üritusel sai lisaks taimede imetlemisele ja kaasa ostmisele tutvuda Slow Flowers tegemistega, maalida lilli, teha tsüanotüüpia stiilis taimetrükki, õppida kompostimist, kuulata head muusikat ja osaleda õpitubades. Maria Palusalu õpetas lillepeenart ja konteinerhaljastust looma, mina tutvustasin inimestele söödavaid õisi ja kõik koos mekkisime Kaatsi aiast pärit õisi. Osaliste lemmikud olid begoonia, aniisi-hiidiisop ja hosta. Teisel päeval kuulutati välja ka kõige olulisem – See Püsik! Kohal olid kõik Eesti aianduse suurkujud, alates Palusalu aiast – Reet Palusalu, Aiasõbrast – perekond Kaarma, kuni ajakiri AED peatoimetaja – Ingrid Sembach-Hõbemägi, Maalehe Maamajanduse vanemtoimetaja Marju Reitsak, Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli nooremprofessor Leila Mainla ja teadur Reelika Rätsep ning Taimeaia omanik ja Luua Metsandukooli õppejõud Maria Jürisson (nemad olid ka auväärt žüriis).
Püsikute valimises osalesid:
Fasseni naistenõges, odajas raudürt, lamedalehine ogaputk, aed-leeklill (floks) ‘Mystique Green’, punane siilkübar ‘White Swan’ ja ‘Marmalade I’, teravaõieline kastik ‘Karl Foerster’, kleepuv sinilatv ‘Blue Whirl’, suur tähtputk ‘Shaggy’ ja ‘Pink Button’, harilik perovskia ‘Blue Steel’, vits-sügisaster ‘Prince’, suur kugarpea, aed-kukekannus ‘Magic Fountain Dark Blue White Bee’, harilik päikesesilm ‘Asahi’, lühine kalimeris ‘Alba’, laiguline männaskanep ‘Atropurpureum’, aedmonarda ‘Bee Happy’, hübriidülane ‘Serenade’.
Hinnati püsikute vastupidavust, pikaealisust, talve-, haiguste-, seisukindlust, muid kaasnevaid probleeme, kas meeldib putukatele, mürgisust, kas on mitmeid kasutusi peale aiataimeks olemise jne. Auväärt žürii kuulutas välja kolm kõige tähtsamat püsilille, kellele rohkem tähelepanu pöörata aasta jooksul ning keda meie aedades veel enam kasutada ja armastada.
Publiku lemmikut sai valida nii netis kui kohapeal, mina andsin netis oma hääle männaskanepile, sest ma lihtsalt jumaldan teda. Kõrgekasvuline hiiglane on aia juveel ja selgroog, liblikad jumaldavad teda ja mina hindan tema varte tugevust, mis annavad ka talvises aias tooni. Kohapeal hakkas mul hale kugarpeast, sest hindamisele oli pandud ilma õiteta taim, aga just tema kõrged õisikud oma tema trump! Üle 2m pikkustel õisikutel on helekollased õied, taas putukate lemmik, kes toob aega voolamust ja õhulist romantikat. Olin aastaid tahtnud teda oma aeda ja perenaine Katrin kinkis ta mulle! Suur aitäh, kullake!
Rahva seas hinnati esimesele kohale aga Fasseni naistenõges, kes on ülimalt tänuväärne haljastustaim. Õitsemise kestus on ülimalt pikk, saab hakkama väga kesistes tingimustes, kannatab ülihästi kuuma ja kuiva. Peale suvist õitsemist tasub tagasi lõigata, et uuesti õisi nautida. Ei hooli liigsest poputamisest. Fotografiska aias on tema erinevaid sorte nii 6.korrusel kui all, ideaalne konteinerhaljastuse taim! Putukad samuti jumaldavad teda, alati mõnuleb mõni mesilane, kimalane või liblikas ta otsas. Väga suurepärane publikulemmik!
Nüüd kõige olulisema juurde!
3.koht – laiguline männaskanep ‘Atropurpureum’. Võimas, vähenõudlik, vastupidav!
2.koht – Faasseni naistenõges. Ka žürii hindas teda kõrgelt! ‘Walker’s Low’ oli sort, keda Kaatsi aias välja toodi just tema kompaktsuse ja vastupidavuse poolest.
1.koht – Aasta püsilill 2025 on lamedalehine ogaputk (Eryngium planum). Ta on mitmeaastane taim, kes kuulub sarikaliste sugukonda. Taime iseloomustavad tugevad püstised varred ja sinakasrohelised, ogalised lehed. Juulis–augustis õitseb ta silmatorkavate siniste, kerajate õisikutega, mis meelitavad ligi rohkeid tolmeldajaid. Lamedalehine ogaputk on valguslembene ja talub hästi kuivust ning kehvemat mulda. Teda kasutatakse sageli looduslähedastes aedades, kuna on metsiku välimusega ja püsilillepeenardes heaks naabriks. Ta on ideaalne kuivseadetes ning värske lõikelillena, sinise tooni säilitamiseks peab lõikama ja kuivatama värsked õied. Ta on väga vastupidav ja külvab end ohtralt ise edasi. Korraga nii hea kui ebamugavusi pakkuv, eriti neis aedades, kus piirid on olulised. Ogaputked on aastaid mu lemmikud olnud, sest hindan nende teravust ja arhitektuuri, eriti talvel!
Liblikate lemmikud aias
Hea meel tõdeda, et Aasta Püsilille valimistel oli palju putukatelemmikuid ning esikolmik on liblikate tõelised magnetid. Liigirikas iluaed on iga aedniku ja loodussõbra unistus. Putukad ja muud pisikesed olevused muudavad aia rõõmsaks ja elavaks. Neist on palju kasu nii taimede füüsilisele kui inimese vaimsele tervisele. Liblikad on kahtlemata oodatuimad putukad koduaedadesse, kohvikute, restoranide välialadele, terrassidel kastidesse ja linnas rõdudel. Mõni veetlev ilutaim on rohkem liblikatele meelepärane kui teine, mõnel kohe on seda karismat, nektarit ja veetlust rohkem. 🙂
Kasulik tarbeaed
Kapsaliblikaid meelitavad ristõielised, alates kapsast kuni rukola aga ka suure mungalilleni. Ilusamaid ja “paremaid” liblikaid meelitavad erinevad salveid, seda nii aed-, mets-, männassalvei kui ka teised huulõielised nagu naistenõges ja hiidiisop, iisop. Punanuppude perekond on ütlemata kelmikas, nende õhuliste õisikutega võib kombineerida monardasid, vingeid tuliürte, aga ka suvehaljaid lauke nagu longus või mugullauk. Tarbeaia totaalne liblikamagnet on hurmav tähklavendel ja napilt teisel kohal on liikide- ja sortiderohke siilkübara perekond.
Loodusliku ilmega
Metsiku ilmega lillepeenrad ja niidulapid on suurepärased kohad liblikate röövikutele. Eks igal liigil ole omad lemmikud, aga kindlasti on looduslikud kohad vastsete ja valmikute jaoks paradiisiks. Umbrohusemal alal on väga popid kõrvenõgesed, kes nõgeseliblikad jumaldab just seda tüütust. Värvikireval niidul soleerivad kuldkollaste õitega hobumadar ja kollane karikakar, suursugused on must vägihein ja üheksavägine. Vägiheina perekonnas on palju imeilusaid liike, keda edukalt aias kasvatada, proovi nt suureõielist vägiheina esimesena. Kuivemale kohale passivad metsporgand ja taevassiniste õitega harilik sigur. Olulised ja inimesele kasulikud taimed on naistepuna liigid ja raudrohi. Pärismaisele peetrilehele on sarnased täht- ja kugarpea ning äiatari taimed. Pööris-kipslill tunneb end hästi väga hea drenaažiga toitainetevaeses kohas (kipslille leidub tõesti Eesti looduses). Kipslill ja erinevad parkjuured on kuivlille- ja putukasõbra aias kindlasti olemas! Putukarõõmud on ka pune ja erinevad liivateed. Veidi niiskemas paigas on hinnatud roosade õitega tõrvalill ja käokann. Erinevad -ohakad on uskumatu arhitektuuriga taimed, seda ka säravsiniste õitega ussikeel ning põneva ussitatra perekonna esindajad. Kahtlemata on olulised ka põis-, pusurohi ning teised nelgilised. Tiivuliste seas on populaarne ka ahtalehine põdrakanep, loodusest võib leida neid nii valge, heleroosa kui põhitoonilt märksa tumedamate õitega. Niidul tunneb end kõige paremini Eesti rahvusliblikas pääsusaba, seega tasub metsikut loodust hinnata.
Klassikaline iluaed
Traditsiooniliste ilutaimede nagu liiliate, päevaliiliate, pojengide ja leeklillede ehk flokside peale jagub liblikaid küll ja veel. Liatrised on alati kindlapeale minek, liblikad lausa võtavad järjekorranumbreid. Ka kauni ning verena ja arvukate hübriitsete kukeharjade koht on liblikalembese aedniku kodus. Päevapaabusilmasid, koer- ja lapsuliblikaid näeb püsikutest päevalilledel, kollaste õitega päikesesilmadel ja angervaks-raudrohul. Päevakübara liike, sorte on arvukalt, neist võimsaim ja lemmikuim on fenomenaalne läikiv päevakübar. Putukatele sümpatiseerivad ka torkava iseloomuga mesi-, uniohakad ja ogaputked ning uskumatu lõhnaga laialehine parkjuur. Ärgu puudugu sõrmkübarad, sulgnelgid, mailased, kurerehad ja heleeniumid. Sügiseses aias olgu hilisematele lepidopteritele astreid, nii kauneid, õiekaid kui hübriide.
Aed veidi varjus
Kui valida kõikidest taimeperekondadest vaid üks liblikafenomen, siis selleks osutub vesikanep. Selle perekonna esindajaid armastavad suvised suured ja värvilised päevaliblikad. Hämaras tegutsevad suur- ja pisiliblikad ei ütle vesikanepile ei. Kõrged ja uhked taimed on koduks nii röövikutele kui nukkudele. Vesikanep tunneb end hästi niiskema pinnasega kohas, aias saab hakkama ka veidi kuivemas. Ta on suurepärane pilgupüüdja nii päikeselisel kui poolvarjulisel peenral. Looduses kasvavad vesikanepi taimed jõgede ääres, niisketes kraavides, isegi mererannikul. Aias kasvatatakse sagedamini varem vesikanepite hulka kuulunud männaskanepi liike ja sorte. Tuntud on laiguline, toruõieline, verev männaskanep ja nende sordid, samuti nõgeselehine, harilik, kolmetine vesikanep jne. Veidi varjulisemasse ja võib-olla ka niiskema mullaga kohta sobivad erinevad kobarpead ja palderjanid. Samuti võimsad on putukatelemmikud angervaksad, liike on mitmeid, sortidest on tuntuim roosavahune punane angervaks ‘Venusta’. Kõrged struktuursed taimed mulle meeldivad, õnneks ka lendavale loodusele, ehk koduaeda tuleb muretseda veel palju erinevaid männasmailasi, lursslilli ja ängelheinu. Kindlasti ei tohi puududa Eesti ilusaim sibultaim niidu-kuremõõk ja vapustav purpursete õitega harilik kukesaba.
