Juttu tuleb söödavatest õitest – värske trend toidumaailmas.
Ilu maksab patta panna küll, ei osanud need vanad eestlased hinnata õite toiteväärtust ega tervislikkust. Lilled pole vaid silmailu ja aedniku hobiprojekt, vaid paljud silmapaistvad kultuurid võivad olla ka maitsvaks ja toitvaks ampsuks või suisa eineks toidulaual. Söödavad lilled on olnud kasutusel juba sajandeid erinevate maade köökides. Euroopas ja Aasias kasutati õiekesi juba 2000 aastat tagasi, ent Hiinas suisa 3000. aasta eest. Tänapäeval koguvad õied üha enam populaarsust kui unikaalne ja visuaalselt kaunis koostisosa kaasaegses kokakunstis.
Söödavate õied on väärt toit. Atraktiivse välimusega õiekesed on kõrge toitainete ja antioksüdantide sisaldusega. Erinevates õites on rohkelt vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid ja fenoolseid ühendeid ning flavanoide nagu karotenoide ja antotsüaniine. Flavonoidid on fütotoitained, mis peituvad just taimedes. Nad on tuntud oma antioksüdantsete ja põletikuvastaste omaduste poolest ning neil on mitmeid tervislikke omadusi, sealhulgas südamehaiguste-, vähi- ja diabeediriski vähendamine. Söödavad lilled sisaldavad erinevaid flavonoide, mis võivad varieeruda sõltuvalt taime liigist. Looduslikud pigmentained karotenoidid annavad õitele kollase, oranži ja punase värvi, antotsüaniinid aga purpurse, sinise, roosa ja samuti punase tooni. Karotenoidid värvivad näiteks peiu-, saialille, tsinniate õisi, antotsüaniinid roose, hibiskuse, kannikese, aednelgi õisi. Antioksüdandid aitavad kehas võidelda vabade radikaalide ehk stressiga, seega on õite söömine tänapäeva kiires ja närvesöövas maailmas suisa kohustuslik. Lisaks on söödavad õied madala kalorsuse ja rasvasisaldusega. Ent kiudaineterohkus parandab seedimist ja soodustada täiskõhutunnet. Kas pole mitte vapustav dieettoit?
Võiks arvata, et väiksed söödavad õied kõhtu ei täida, ent võta näpust! Kahtlemata on tuntumad nosimist väärt õied just lillkapsal ja brokolil. Neid võib poest osta kilokaupa, süüa nii toorelt, aurutatult, keedetult. Suurtest õisikutest tehtud roogasid võib kaunistada kergete ja värviliste kroonlehtedega – nii on õnnelik kõht ja silmad.
Kannikeste õrnad violetsed õied garneeringuna pulmatordil, suhkrustatud erksavärvilised võõrasemad sünnipäevamaiusel, võõrasemaviin või kannikeseõie liköör – kannikesed on levinumad söödavad õied! Kannikese (Viola) perekonda kuulub pea 400 liiki, aedades ja haljasaladel peetakse võõrasema ehk aedkannikest (V. ×wittrockiana) ja väiksema õiega sarvkannikest (V. cornuta). Eesti looduses õitsevad varakevadel lõhnavad kannikesed (V. odorata). Kuna kodumaiseid liike on nõks alla 20, jätkub kannikeseilu nii aeda, põllule, metsa, rappa – kevadesse ja suvesse.
Kellele tüütu muruumbrohi, kellele rõõmus vastupidavuse sümbol. Harilik kirikakar (Bellis perennis), rahvakeeli margareta on väga lihtsa vaevaga peetav madalakasvuline kauaõitsev püsik. Poodidest võib osta selle ilusa umbrohu täidisõielisi sorte, edu nendega! Jätkates peavaluga… võilill (Taraxacum), seda kindlasti on. Ent võib-olla peaks tema olemuse ümber mõtestama. Selle asemel, et murust ja peenrast võililli ja kirikakraid välja rohida, võiks nad lihtsalt kõik ära süüa. Teha võiks marmelaadi, keedist, võltsmett, suppi, värsket salatit. Võilille kroonlehed on üsna magusa maitsega, mõrkja tooni annab putkeosa. Kellele mõrk meeldib, pistab ka noored lehed nahka.
Ta saab hakkama täispäikeses ja varjus, ta kannatab ära lahja mulla ja kuivuse, teda võib unustada, ent ta ei unune kunagi – alatiõitsev begoonia (Begonia Semperflorens-cultorum Group). Mihkel igas kohas ja veel söödav ka! Ka mugulbegoonia (B. Tuberhybrida Group) pisut hapukamaitselisi õisi võib värske salati sisse segada. Eriti maitsvaks muudavad kala begooniaõied koos sidruniga.
Peiulillevein-, limonaad-, liköör, peiulillest moos, kroonlehed salatis, hautises, supis, lambaliha marinaadis. Peiulill on vaese mehe safran, kuivatatud kroonlehed muudavad taigna kuldkollaseks. Armastatud suvelill, kahjuritõrjes nematoodide vastu kasutatav tubli ja kindel taim. Peiulill sisaldab rohkelt askorbiinhapet ja eeterlikke õlisid, viimased annavadki talle väga spetsiifilise lõhna ja maitse. Peamiselt kasvatatakse madala (Tagetes patula) ja kõrge peiulille (T. erecta) sorte, on neid nii kirkaid kollaseid, pruune, oranže ning ahtalehist peiulille (T. tenuifolia). Madala ja kõrge peiulille värsked õied ja puhastatud kroonlehed on parimad, ahtalehise õisi võib kogu täiega kasutada.
Ka suur mungalill (Tropaeolum majus) on sarnaselt eelkõneldule tõeline multitalent. Ta on ravimtaim, taimekaitses osaline ning köögiviljakultuur. Hinnatud on suure mungalille gripivastane ja kolibakterite elutegevust pärssiv toime. Glükosiididest tropeoliin annab talle omapärase mädarõika- ja sinepiseguse maitse- ja lõhnanoodi. See noot pole meelepärane lehetäidele. Ent põnev maitse annab marineeritud kurgile väikse vimka, üllatav salatis, pakub elamuse hautises. Vaese mehe kapparid on suure mungalille seemned, mis lisaks karotiinile, C-vitamiinile ka E- ja K-vitamiini sisaldavad. Suure mungalille kroonlehed on magusamapoolsed, passivad kenasti magustoitudesse. Sorte on talle mitmeid aretatud, lisaks põnevatele õievärvidele (näiteks särtsroosa ja sügavpunane) leidub ka kirjude lehtedega sorte. Parasniiskes ja rammusamapoolsel mullal võib suur mungalill väga võimsaks muutuda – on mida tarvitada.
Lillhernes (Lathyrus odoratus) tunneb end sarnastes tingimustes hästi, talle istub hästi soe ja tuulevaikne kohake. Tema õied sisaldavad hästi omastatavaid valkaineid, immuunsüsteemi tugevdavaid flavanoide ja pisikuid eemal hoidvaid eeterlikke õlisid. Rebashein on taaskord üks imetaim – tõusmetest kuni seemneteni on taim toiduks kõlbulik. Eestis ilutaimena juba pikalt hinnatud longus rebasheinale (Amaranthus caudatus) lisaks on levinud ka tume (A. hypochondriacus) ja verev rebashein (A. cruentus). Nende liikide seemnest amarandist saab imemaitsvat ja mikroelementiderohket putru. Vereva rebasheina punased lehed on salatis kenad, neid võib tarvitada täpselt nagu spinatitki. Noored rebasheina õisikud on nii värskelt kui küpsetatult hõrgud. Rebasheina tõusmed on õrnad, säravad ja kokkade poolt hinnatud.
Harilik päevalill (Helianthus annuus) ei vaja pikemat tutvustamist. Seemnete maitse tuleb paljudele ilmselt keelele, ent kuidas on kroonlehtede mekiga? Kõige tavalisema päevalille kroonlehed on puhaskollased, nendega kaunistatud šokolaadikook on taevalik. Taevalikult ilus ja puhaspunaste õitega on sarlakpunane emiilia (Emilia coccinea). Tansaania looduses kasvava emiilia lehti lisatakse köögivilja, oa ja kookospiima hautisele. Säravaid kroonlehti võiks salatisse puistata. Kirevuses võib süüdistada ka kosmost. Harilikult kosmosel (Cosmos bipinnatus) on tänapäeval nii palju eriskummalisi ja vahvaid sorte, et silme ees läheb kirjuks. Väävelkollase kosmose (C. sulphureus) õied on oma nime väärilised. Maitse on magusmahe kerge järelkajaga.
Suviste lemmikute sekka kuuluvad raudürt, aednelk, suur lõvilõug, pruudisõlg, saia-, rukkililled, lina, kurgirohu ja mets-kassinaeri. Saialille (Calendula officinalis) õied sisaldavad 3,5 korda enam karotiini kui porgand ning 40 korda rohkem C-vitamiini kui sidrun. Lisaks on neis vaik-, lima-, parkaineid, albumiine, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja mineraalaineid. Ravimina on tuntud tee-, salv-, õli- ja mahl, värskeid või kuivatatud kroonlehti võib puistata nii liha-, kala-, köögiviljaroogadesse, võileivale, supi sisse, kohupiimale, hapukoorele ja taignale annavad kroonlehed kollase jume. Mets-kassinaeri (Malva sylvestris) purpursed ja saialille oranžid õied muudavad värske salati vastupandamatuks. Mets-kassinaeris on kauaõitsev ilutaim, kasulik ravimtaim ja teetassis pakub ta tõelise värvimõllu. Laguunsinine tee muutub veetlevroheliseks ning lõpuks kollaseks. Õied on maheda ja tagasihoidliku maitsega. Mahedad on ka kurgirohu tähte meenutavad õied, lehti kasutatakse tihti maitsevee jaoks, kuna need on kerge kurgi lõhna ja maitsega. Vaadates nö klassikalise köögiviljaaia poole, leiab sealtki palju söödavaid õisi.
Enamasti ei tulda selle pealegi, et köögiviljataimede õiekesi süüa võib. Näiteks ei tasu kiirustada kasvuhoones “putkema” läinud rediste väljaviskamisega. Redise õied on õrnad, lihtsad ja maitsvad. Rukola õied on samuti lihtsad, ent nende õrn rist on justkui peen käsitöö. Beez õis on vormistatud tumedate soontega ning maitse on mõnus rukolane. Ka “putkema” asunud sibula võiks alles jätta, sest esiteks on hariliku sibula õisik imeilus, teiseks on õied vapustav kaunistus toidule. Laukude suure perekonna esindajaid on teisigi, keda mekkida, olgu need siis köögivilja- või iluaiast. Porgandi õisik on pitsiline ja lummav, sobiks igale tordile. 2aastane porgand, kaalikas, peakapsas tuleks kevadel taas mulda pista/ istutada, et õisi nautida. Sarikalistest on sobilikud veel till, apteegitill, koriander, köömen. Kõrvitsaliste isasõied võib rahumeeli värskelt, küpsetatult, frititult nahka panna. Neid kipub alati emastest enam olema. Oblikate, salatkressi, lambaläätse, peetide, siguri, aedherne, tatra, jänesekapsa, aed-portulaki, müntide, melissi, rosmariini, tüümiani, liivatee, basiiliku, pujude, lõhnava madara, veiste-südamerohu ja paljude teiste kultuuride õitele võiks suvel silma peale panna ja neid hamba all proovida.
Suvistest õitest passivad toiduks rooside, kibuvitsade, ebajasmiini, maapirni, monarda, pojengi, daalia, tokkroosi kroonlehed, tähklavendli, kummelite, aniisi hiidiisopi, iisopi, floksi, päevaliilia, hosta, punanupu õied. Looduslikest taimedest villtakja, tõlkja ehk Rakvere raipe, kollaka, ohakate, teelehtede, ahtalehise põdrakanepi, angervaksa, hobumadara ja teiste madarate, üheksavägise, raudrohu, kõrve- ja valge iminõgese, ristikute õied/ õisikud.
Enne õite söömist pane tähele!
- Söö taime, keda tunned.
- Veendu, et taim on mahedalt kasvatatud kemikaale nägemata.
- Eelista endakasvatatud või tootja poolt spetsiaalselt söömiseks kasvatatud õisi.
- Veendu, et õie sees keegi putukas peidus ei ole, ega mõni limusk üle käinud oleks.
- Kui sul on õietolmuallergia või tundlikus, ole tähelepanelik.
- Söö värskeid turgoris õisi.
Teaduslikest faktidest võib pikemalt lugeda teadusartiklist “Edible Flowers—A New Promising Source of Mineral Elements in Human Nutrition” Rop, Mlcek, Jurikova, Neugebauerova, Vabkova (loe siit).