Pisirohe oli Veganmessil ja kas te tahate päriselt ka teada, kuidas meil läks?
Messialal paiknesime 2 korrusel, meil oli 2 letti ja müügiks võtsime kaasa kogu toodangu. Esimest korda töötas külmik, kus sees oli 50 pisirohe karpi. Pisirohest tehtud soolad, maitseõlid-, äädikad, siirupid, õiepurud, seemned – kõik oli kaasas. Enne messi sõbranna veel küsis, et kas sul on ikka kõike topeltkoguses kaasas? Sest väidetavalt ostetakse messilt KÕIK ära… Ma olin selle kommentaari peale veidi hirmul ja närvis, sest ikkagi meie ESIMENE suur mess ja mul polnud õrna aimu ka, kuis meil võiks minna. Samas lootused olid kõrged, sest olime varasemalt kuulnud, et taolistel messidel väga rohelist kraami ei müüda ja ainuüksi tõsisasi, et veganite pühal üritusel on värsket rohelist, julgustas meid.
Lisaks müügile paluti meil teha 2 pisirohe töötuba. 14. korda toimunud Veganmessil tehti esmakordselt töötube ja need olid väga menukad. Meie laupäevasel oli palju rahvast, veidi imbus neid pidevalt juurde ja see isegi pisut häiris, sest suurest rahvahulgast on keeruline üle karjuda. Mu õpetajakoolitusest ja häälekasutamise õppest on kah juba üle 10 aasta möödas. Samas inimesed, kes investeerisid oma aja ja tahte töötoa sisusse olid väga rahul ja mina omakorda õnnelik, et sain nende silmad särama panna. Pühapäevane töötuba oli intiimsem ja rahulikum ja pean aus olema, mulle meeldis see rohkem. Sain inimestega paremini tuttavamaks, jagasin rohkem infot, sain kõik külvid rahulikult üle vaadata jne. Ma ei ütle, et laupäevane halb oli, ei! Mõlemal töötoal omad plussid ikkagi. 🙂 Lõpuks olen ma juba marurahul, kui vähemalt 1 inimese silmad särama lõid… kokkuvõttes oli neid silmapaare ikka üle 25!
Mess on töö, eriti meie jaoks, kes me nii väikesed oleme. Oluline on nii müük, kohalolu ja silmapaistmine kui uued kontaktid. Samas ei jätnud me kasutamata võimalust ka veidi meelt lahutada. Kallis Maru haaras mind kaasa ja koos kuulasme Jaan Mettiku mõtteid teemal “Kas taimed on intelligentsed?”, tema enda pealkiri oli “Tuntud taimede tundmatud tarkused” ja kui minu jaoks ÜLIPÕNEVAD botaanilis-morfo-füsio-ökoloogilistäpsed faktid kõrvale asetada, oli mõtisklus taimede tarkusest ülimalt silmiavardav! Mettik kunagi ei vea selles osas alt, ma olen ikkagi fangirl. Kõige olulisemat mõttemustri plahvatust jagan ka teile, sest wait for it... Kas taim on KES või MIS?
Kui ma taimedest artikleid kirjutan, on nad alati KES, sest nii on eesti keeles kokku lepitud ja igati aus elavate organismide suhtes. Kui ma teen kartulist süüa, siis ta on MIS. Samas see kartulimugul on ju ka elav taim, kellel on võime teoorias edasi kasvata. Miks ta siis ikkagi mis on? Jälle kokkuleppe ja harjumuse küsimus. Mettik tõigi välja tõiga, et kõik, kes on elusad ja kes saavad edasi kasvada või paljuneda vms, peaks/võiks olla kes asesõnaga kutsutud. Taas tõi ta elulise näite – porgandi juurikas koos lehtedega… Kui juurikas+lehed kasvavad maas on ta KES, kui see üksus maast välja tõmmatakse, peaks ta samuti KES olema. Kui juurikast eraldatakse lehed nii, et lehtede otsa jääb pisut juurikat ennast, mis on võimeline hiljem edasi kasvama, on see osa KES, aga oranž juurikas ise on MIS, sest tal pole enam elu. Aga et veel keerulisem oleks, kas porgandi seemned on kes või mis? Kui nad on idanemisvõimelised, siis KES… Ühesõnaga jutt keeruline ja põnev, kes tahab neil teemadel süvitsi kaasa mõelda, tulge külla, joome teed ja filosofeerime. 🙂
Silmaringi mõttes oleks tahtnud kõikide messil osalejate väljapanekuid vaadata ja tooteid mekkida, aga kahjuks see lõbu jääb uueks messiks. Saime naabritega küll sõbraks, meil on nt kodus nüüd 3 Ruoho hüdroloosi, sest Annika ja Veljo on ÜLIKIPAD! Ja Kosk naised said Arturiga väga hästi läbi. 🙂
Pigem ei olnud aga aega niisama ringi vahtimiseks, sest tegelikult käis messil ikkagi väga palju inimesi ja alati oli ka keegi meie leti juures. Tootetutvustust sai ikka kõvasti tehtud. Inimesed teavad võrsetest juba mõndagi, samas üllatuslikult paljud polnud mitte kunagi neid maitsnud. Me saime ikka sadu “ahhasid” ja “ohoosid”, sest me päriselt muutsime inimeste mõtte- ja maitsemaailma. Pisirohetaimed ei ole üks ühtne silo, hein või muru, igal taimel päriselt ka on oma unikaalne maitse ja tekstuur. Kes armus päevalille rohesse, kes särtsakasse redisesse, kes kinnitas, et hernel on helge lapsepõlve, päikesepaiste ja naiivse lapsepõlverõõmu maitse. Ma arvan, et meie kõige lemmikum osa ongi see sära tekkimine inimeste silmadesse. Päriselt ka! Külastajaid oli jah palju, mõned markantsemad jäid meelde. Vaid 2 näidet. Tuli naine, kes küsis otsekoheselt: “Palun mulle karp kõige tervislikkumat rohelist!” Andsin talle brokoli, palus teist veel, sest tal abikaasa ka. Küsis veel kahvlit… Ma ei saanud aru miks ja palusin hoopis koju jõudes karbid külmikusse panna, sest siis nad säilivad kõige paremini. Naine vaatas mulle otsa, naeratas ja ütles, et nad olid mehega just ära söönud kaks rasvast burgerit, nad tahavad nüüd KOHE kähku midagi tervislikku peale süüa. Kas pole mittu armas. 🙂 Sarnase stsenaariumiga lugusid oli kusjuures mitu. Naised jalutavad me leti äärest mööda, kutsun nad lahkelt meie mann. Nad arvasid, et ei julge oma ebatervisliku saiaga meie silme alla sattuda. Julgustasin neid ja saputasin saia peale rohelist. “Nüüd on kõik tasakaalus!” Nad olid rahul. Sellist tervise ja tervislikkuse juttu oli palju ja mina ütlen selle peale vaid ühte – TASAKAAL! On vaja süüa erinevaid toite, erinevas vormis ja erinevas kasvufaasis, nii brokoli pisirohet kui täiskasvanud brokoli õisikut, kõrvale veidi saia ja kikerhernekotleti.
Kotletist viibki jutt kallile Marule. Ta on nii inspireeriv ja äge ilushind, täiega fangirl! Ka tema mõtisklusi käisin kuulamas. Kahtlemata sügavad ja suts sünged, ent äärmiselt vajalikud tsipake ideoloogilised mõtted. Etteruttavalt ma kahjuks arvan, et maailmas 100%ne veganlus vist ei saa kunagi juhtuma, ilmselt Maru pole ka nii sinisilme. Ent mitte miski ei takista nii unistamast. “Unistades maailmast, kus mitte kellelegi ei tehta liiga!” Mulle väga meeldib unistada. Mulle väga meeldivad taimsed toidud. Maitsevad ka. Mulle meeldivad tohutult taimed, toidutaimed, teadmised taimedest. Mulle meeldib vabadus, lihtsus, endaga hakkama saamine. Ma arvan, et ma pole veel piisavalt tark, et olla vegan. Ma sügavalt flirdin selle mõttega, aga nii kaua, kui meie kallid õnnelikud kanad meile mune kingivad ja ma armastan praemuna maitset… nii kaua kui ma olen võrdlemisi oskamatu kokk, kel nkn pole kunagi aega kokkamiseks… Nii kaua ma toon vabandusi. Olles kõik veganid nüüdseks ära peletanud, pean siiski uhkusega tõdema, et meie kodune toidulaud on pigem taimetoidu poole kaldu. Siin tulebki mängu Maru. Paar aastat tagasi avastasin Eesti esivegansuunamudija ja asusin teda kohe jälgima. Tema tegevus oli inspireeriv, toidud tundusid maitsvad, sain kinnitust et ta päriselt ongi vinge ja road ongi vapustavad veidi rohkem kui aasta tagasi. Saime päriselus tuttavaks. Sellest ajast saati on meie pere ellu hiilinud üha enam taimetoitu ja mõtteid. Tugevalt on veganluse usku süvendanud ka Aldur Soosalu, kes valmistab Fotografiska Tallinnas imelisi veganroogasid. Aitäh Maru ja Aldur!
Mõtted mõteteks… saatsin ka Arturi neid veganasju kuulama ja ta osales paneelis “Veganvanemate läbielamised”. Ütleme siis nii, et… Võib-olla sattusid sinna diskusiooni väga ekstreemsed inimesed, sest Artur tuli sealt ära ja ütles mulle: “Nad süvendasid mu ideed hakata karnivooriks!” Sõites messilt koju saime omavahel neil teemadel vestelda ja jõudsime järeldusele, et kui keegi on oma usus/idees/vms nii kindel ja vankumatu ning keeldub nägemast teist poolt… ja samas olles pigem pealetükkiv ja nõudev… No tekitab veidi vastumeelsust küll. 🙂 Me mõlemad oleme julmuse, õudusvabrikute, ebainimlikkuse/loomalikkuse, üleekspluateerimise, raiskamise, keskkonnahävitamise vastu, me tohutult armastame kõiki loomi, linde. Me hindame talupojamõistust ja toetame taastavat põllumajandust, mis üha rohkem on näoga looduse poole. Me kasvatame linde munade pärast, meil on linde, kes on meie nunnud ja nad võivad surmani niisama olla, aga kui me tahaks oma kanaliha, siis me kasvataks ja töötleks ka seda kana… Kõik inimesed nii ei teeks ja ega saaksi teha sedasi. Me pole naiivsed, toiduohutus ja -julgeolek on äärmiselt olulised ja kahjuks pole maailm piisavalt arenenud, et saaks ka päris ilma liha ja piima ja meeta. Kahjuks. Aga muutused olgu pisikesed ja meie väike pere teeb iga päev samme parema, taimsema maailma suunas. Ka Artur, sest kikerherne+läätsekotletide saladus on mul nüüd käpas. 🙂 Üks väike samm on edasi on parem kui mitte midagi.
Üks asi veel… Kallid ekstreemsed veganid, päriselt ka loomaaed ei ole loomade piinamise koht nagu mõni ilge suurfarm, loomaaial on ikka palju suurem idee taga, kõik lapsed peaks loomaaias käima ja õppima loomade ning looduse kohta!
Rääkides veel lõpetuseks inimestest – tohutult tänulikud ja õnnelikud oleme, et Veganmessi meeskond meid messile kutsus. Et nad andsid meile võimaluse teha töötube, saada tuttavaks nii paljute inimestega, rääkida kaasmessitajatega, sõlmida kokkulepped ja siduda sidemeid. Suur suur aitäh ja kummardus! Loodan, et saame ka tulevikus koostööd teha. Ehk vastus esimesele küsimusele, kuis me mess läks? Vastus on, et rahuldavalt. Jah, rahuldavalt, sest vaimselt suurepäraselt ja materiaalselt kehvasti teevad kokku rahuldav. 🙂 Nagu alguses mainitud, me arvasime, et roheline on Veganmessi hitt. Võib-olla on hoopis kiiresti tarbitav energia, ülihead messihinnad, uued ägedad tooted…? Meil on ideid, kuis tulevikus olla edukamad, kuis müüa rohkem tooteid, samas alla oma hinna anda lõputult ka ei saa. Eks see ole mikroettevõtte miinus, massi tootes on hind madalam, samas nt meie pisirohe hind on konkurentidega samas klassis. Pisirohe ei olegi suvaline salat, see on väekas supertoit! Head asjad maksavadki natuke rohkem. 🙂 Või mis te arvate?
Veganmessist endast saab lugeda rohkem SIIT!
Aeg oli 12.-13.oktoober 2024
Asukoht oli Kultuurikatel, Tallinn